Kui kaevuda nende sõnade taha siis näeme, et nad on väga sarnased ja omavahel seotud. Ilma uskumiseta ei saa olla uskumusi ja uskumused omakorda kujundavad meie uskumisi. Meid kõiki võivad mõjutada ka teiste inimeste ütlemised ja arvamused ning mida lähedasem või lugupeetavam on inimene, seda suurem võib olla mõju. Mida tugevam on sinu sisemine usk, seda raskem on sind väliselt mõjutada ja väiksem on võimalus, et mittetoetavad uskumused sulle ligi pääsevad. Teisalt, kui oled liiga kinni mõnes põhimõttes-uskumuses, siis võib kogu maailm edasi liikuda ja ka sinu lähedased ei pruugi sind ja sina neid enam mõista.  

Lapseeas on meie uskumised lihtsamad ja kasvades need muutuvad. Täiskasvanu elu elades võivad aastate jooksul uskumised jääda samaks, aga üldjuhul ka siin tuleb ette muutusi. Mida avatumad oleme, seda rohkem võimalusi ka uskumiseks näeme. Kuni selleni välja, et usume, et kõik on võimalik. Uskumine on seega enamjaolt seotud kasvamise ja teadlikkusega.

Tavaliselt on uskumisega nii, et teame millesse ja miks me usume (muidugi on ka inimesi, kes selle peale ei ole mõtelnud). Tihti me ei taipagi, et uskumisega on seotud ka järgmised sõnad: veendumus, põhimõte, printsiip, tõekspidamine, tundmine, religioossus, teadmine, usaldus ja palju muud.  

Uskumused omakorda töötavad tihti alateadlikult. Muidugi mitte alati, sest kui käia enesearenguteed, siis tahes-tahtmata jõuab kätte aeg, kui hakkame nägema uskumuste, mõtete ja käitumiste vahelisi seoseid.

Nii nagu kõigil on unikaalsed sõrmejäljed, siis julgen väita, et meil kõigil on ka unikaalsed uskumussüsteemid. Ma ei usu, et oleks kahte inimest, kellel oleksid ühesugused uskumused. Uskumusi saame jagada: individuaalseteks ja kollektiivseteks. Individuaalsed uskumused kujunevad meie eluteel kogetust, kollektiivsed uskumused võtame tavaliselt alateadlikult vastu ühiskonnas kehtivatest normidest ning tavadest. Seega võime öelda, et meie uskumussüsteem on kooslus nii individuaalsetest kui kollektiivsetest uskumustest, mille kujunemist mõjutavad meie vastuvõtlikkus ning analüüsivõime.    

Paremaks mõistmiseks toon näite ühest enamlevinud mustrist, mille lahti rullumist terapeudina tihti näen:

Väga paljud inimesed on lapsena näinud kas oma vanemate või lähedaste käitumises vaimset või füüsilist vägivalda ning sellest on kasvanud alateadlik järeldus, et suhte või armastusega kaasneb ka vägivald ja see on tavapärane, tuleb lihtsalt ära kannatada. Sellise uskumusega ise suhtesse astudes, ei tule meil pähegi seada piire või vajadusel lõpetada suhe nii öelda „väikese“ vaimse või füüsilise vägivalla tõttu. Kuna oleme sellist elu ka varem näinud, tundub see justkui loomulik ja lohutame ennast, et selliseid asju juhtub ju kõigil. Seega võime kanda selle justkui mustrina iseenda ellu üle, ise sellest aru saamatagi. Seetõttu on väga oluline olla teadlik oma mõttemustritest ja nende kujunemisteest.  

Minnes tõsisematelt teemadelt üle kergematele, siis tihti kanname enda ellu üle ka teiste ootusi, (viisakus)reegleid ja veendumusi. Lisaks eelnevale on küllalt palju ka suust suhu levivaid uskumusi, nagu – kulda ja hõbedat korraga ei või kanda, see toob ebaõnne; leiba tagurpidi ei panda, siis tuleb nälg või hommikul vasaku jalaga voodist välja astudes tuleb kehv päev. Paljudel sellistel ütlustel ei ole tõepõhja aga ometi levivad nad legendidena ja suunavad meie käitumist. Lisaks levib kulutulena ka uskumuse vastaseid õpetusi. Näiteks kui must kass läheb üle tee - toob see halba õnne, aga et seda ei juhtuks, siis sülita kolm korda üle vasaku õla jms.      

Ise olen oma isikuomaduselt ikka „süvasukelduja“ olnud, ehk kui midagi uurin või tunnetan siis ikka pea põhjani välja – nii, et mõistaksin. Oma kogemusele tuginedes võin kinnitada seda, et peaaegu kõigi uskumiste kohta võib öelda: „ka see on uskumus“. 

Mida ma sellega öelda tahan on see, et uskumus on justkui mõttemuster, millest kujuneb kindel vaatenurk elule. Ja kui ma saan teadlikuks, et mul on mingi kindel vaatenurk, siis saan alati valida kas seda avardada või muuta! 

Minu enda lemmik uskumus on tõlgendus Fordi öeldust: Kui ma usun, et ma suudan või ma usun, et ma ei suuda - igal juhul on mul õigus. Ehk juhtub see, mida ma usun. See tähendab, et mina annan sellele tähenduse.

Ja nüüd jõuamegi uskumiste ja uskumustega seonduvalt kõige tähtsama aspektini.

Kõige olulisem on olla teadlik ning mõista, kas kogetav uskumine või uskumus on meid toetav või mitte. Ning kui mõistame, et see meid ei toeta, siis meie võimuses on teha oma sisemaailmaga tööd ja muuta mittetoetavad uskumised ja uskumused toetavateks.   

Mida ma selle all silmas pean?

Näiteks võtame ühe kuulsaima vanasõna: „Kes kannatab, see kaua elab“.

Me suhtume vanasõnadesse tihti austusega ja see on ju hea. Aga kui meie eneseareng on jõudnud sõltumatuse positsiooni, siis me julgeme mõelda ka teisiti. See tähendab, et me oleme valmis nägema uut vaatenurka. Kuidas seda teha?

Kõigepealt tuleb märgata mõnda oma mustrit.

Teiseks tuleb vaadelda kas sellel uskumisel või uskumusel on faktilist tõendusmaterjali. Vanasõna näitel - ei ole ju nii, et kannatajad elavad kauem. Või nii, et kui ma ei kannata siis elan lühemalt.

Kolmandaks saab vaadata, kas mingi vanasõna või norm on vastavuses minu sisemise tõega. Kas see vanasõna, uskumus toetab isiklikult mind või mitte. Selleks pean enda sisemaailma tundma. Leian, et „Kes kannatab, see kaua elab“ mind ei toeta, sest ma tahan küll kaua elada aga ma ei soovi kannatada. Seega ma loobun selle uskumisest. Kuigi sõnadega on seda loobumist kerge kirjeldada võtab see osa enesearengust kõige kauem aega, sest pean käima läbi kõik oma mõttekonstruktsioonid, mis mind seda uskuma panid.  

Aga nagu ma ennist väitsin, et ma olen „süvasukelduja“, siis toon siia ka veidi sügavama vaate. Saame vaadelda ka vanasõnade taha, see tähendab, et me ei keskendu sõnadele, vaid sellele mida on öelda tahetud.

Meil ei ole enam kellegi käest küsida, kuidas ja mis asjaoludel see vanasõna tekkis, seega saan teha vaid üht, kui ma sõnadesse kinni ei jää, saan tunnetada, mis selle vanasõna sisu võib olla, ilma nende sõnadeta. Miks see loodi? Ja siin olen vaba looma just sellist tõlgendust, mis mulle sobib. Kuhu ma siis jõudsin? Jõudsin sinna maani, et võib-olla olid meie esivanemad väga targad ja tahtsid hoopis öelda sellega, et kui sa kannatad, siis sinu elu tundub väga pikk. Me ju teame, et sõltumata valu liigist, tundub, sellele pühendatud aeg väga pikk ja piinarikas.

Seda analüüsi analüüsides võime jõuda veel ühe tarkuseni. Nimelt selleni, et me ei peaks üldse sellele rajale minema, see tähendab, et me ei peaks üldse kannatama. Meil on valik ja vastutus oma valiku ees.

Ei mäleta kust ja millal seda lugesin või kuulsin, aga tänasel päeval olen 100% seda usku, et jah, me kogeme siin elus valu (nii emotsionaalset kui füüsilist), aga minu otsustada on kas ma teen sellest kannatuse või ei. Ja olen otsustanud mitte kannatada (vähemalt teadlikult). Ehk julgen vaadata ka valusse ja sellest läbi ning selle kogemine aitabki edasi minna.  

Jah, kokku võtteks võin öelda, et kogu eelnev jutt ei pruugi üldse olla tõsi - ka see lugu on ju uskumus! Minu individuaalne uskumus sellest, mis maailmas toimub! Sest, kes meist teab, mis on tegelik tõde? Mina olen otsustanud valida enda tõe – tõe, mis toetab mind minu eluteel ja aitab jääda positiivseks ning vaadata oma maailm ilusaks. Soovitan mitte uskuda ütlust (uskumust), et me areneme vaid läbi kannatuse, sest  areneda saab ka kerguses ja rõõmus. Teilegi soovitan nii artiklist ja ka elust võtta vastu just see, mis teid parimal viisil toetab!

 Autor: Külliki Koppel