Tunde definitsioone on palju. Erinevate koolkondade teadlased vaidlevad siiani selle definitsiooni sisu üle. Siinkohal ei laskuks ma teemasse, kas tunne on identne emotsiooniga? Erinevates teaduslikes ringkondades on eelkõige kasutusel termin „emotsioon“ aga kuna kõnekeeles kasutame valdavalt sõna „tunne“ siis jään ka mina selle juurde.  

Aga, et kuidagi selles loos veidi selgust saada võib välja tuua selle, milles konsensusel ollakse. Olgu algseks terminiks “emotsioon“ või „tunne“, igal juhul peab olema selles esindatud vähemalt kolm komponenti. Need kolm komponenti on kehalised muutused, subjektiivne tunne ja tunnetus. Ja võibolla olekski õigem kasutada terminit emotsioon, sest termin „tunne“ ei tohiks oma definitsioonis end korrata. 

Kuna mulle meeldib asju lihtsustada siis olen isiklikult tõlgendanud tunnet praktilise poole pealt nii: see on keha või alateadvuse signaal mulle, mille peamine sõnum on: „Pane tähele, mida tulin ütlema!“ Meie keha on osa targast süsteemist, kus ükski tunne ei ole või ei tule lihtsalt niisama – see on reaktsioon, millele on eelnenud mingi kogemus. Võiks öelda, et me ise oleme tundekeele tõlgendamisel paljuski veel keele- ja kirjaoskamatud. Tihti me ei märka neid ega saa sõnumitest aru. 

Terapeudina oma tööd tehes näen, kui raske on inimestel nimetada tundeid enda sees. Tavaliselt nimetatakse põhitunneteks: hea, halb ja normaalne.

Nii nagu kõik siin ilmas on arendatav, on seda ka tunnete keel. See on keel, mida saab ja tasub õppida ja arendada. Muidugi oleks tore, kui sellega tehakse algust juba lasteaedades ja koolides, aga ka vanemana oma lapsi selles harides tasub see investeering end kuhjaga ära. Samas oleks õigem vist öelda isegi nii, et küps vanem ei riku lapsel seda kaasa saadud keeletaju ära ja aitab selle sõnadesse panna.

Miks ma nii julgelt väidan, et tunnete keel on ka täiskasvanuna arendatav, on just enda kogemuse põhjal. Kunagi opereerisin ise ka põhiliselt nende sama kolme tunde peal: hea, halb ja normaalne. Ma ei osanud teadlikult nimetada inimese kuut põhitunnetki ja veel vähem kokku viia neid enda sisemaailmaga. Samas olin veendunud, et mõistan end hästi.  

Miks oma tunnete (sh valuga) tegelemine siis nii oluline on? 

Eks ikka sellepärast, et elada täisväärtuslikku ning õnnelikku elu! Julgeda särada just iseendana! Tunda end üha paremini ning osata juhtida end läbi tunnete soovitud suunas!

Tulles tagasi valu juurde – olgu see siis füüsiline või emotsionaalne valu – me kõik käitume oma valuga just nii nagu sellel hetkel valmis oleme, st vastavalt oma tundele. Igasugune ebameeldiv tunne tekitab ju ka emotsionaalset valu, lihtsalt valu taseme tugevus on varieeruv ja selle tõttu võime näiteks nimetada seda ka ebamugavuseks mitte valuks. Kui me ei ole valmis temaga tegelema surume teadlikult või alateadlikult valu vms ebamugavuse maha ja ta justkui liigub alateadvusse, ehk varju küljele. Ning mida rohkem me tundeid alla surume seda pikemalt nad meid mõjutama jäävad, saades tihti osaks meie põhiolemusest.  

Selleks, et õppida tundekeelt paremini tajuma, peab mõistma ka oma varjukülgi – oma kogetud valu teadvustama. Kuna tunne on üks osa varjust. Mõiste „Vari“ ja „Varjutöö“ võttis kunagi esimesena kasutusele Carl Jung. Huvi korral saad googeldada ja infot juurde leida.  

Aga ühte ma soovitan küll – kui soovid astuda sammukese endale lähemale, siis vaata filmi „Varjuefekt“: https://www.youtube.com/watch?v=Wy2mJFynbHk 

Kokkuvõtlikult võiks öelda, et ühelt poolt tuleb lubada endal tunda kõiki tundeid, aga teisalt jälgida, et ei jääks ei tunnete ega endale räägitavate lugude kannatuste võrku kinni. Lõpptulemusena oleks ju hea osata näha kogemust koos tundega ennast toetavana. See ei tähenda, et katan ebameeldiva tunde ilusaga, vaid seda, et võtan endale aega jälgida tunnet ja mõista selle sõnumit ning siis näha selle tegelikku kasu. 

Kui hakkad tundekeelt valdama, siis märkad kuidas tunnetel on loomejõud – seda mida tunned, seda usud – kui oled õppinud, et tunne ei ole sina, siis saad hakata looma. Looma oma tundeid ja läbi selle oma elu – just selles suunas kuhu soovid.  

Kuidas siis tunnetega tegeleda?

Nii nagu iga asjaga, nii saab ka tunnete keelt õppida nii teoreetiliselt kui praktiliselt.

Saab ise õppida ja saab koos teistega õppida. Saab õppida nii raskelt kui ka kergelt. Kõik sõltub sinu enda teadlikkusest ja soovist. 

Kui tunned, et üksi õppimine ei ole sinu jaoks ja sa soovid alustada teoreetilisest osast, siis jälgi meie kodulehel www.midagihingele.ee olevat informatsiooni ning juba õige pea saad liituda uue „Tunnete keele“ virtuaalse programmiga.  

Praktilise poole pealt on seda võimalik kogeda läbi „Tundetantsude“ sarja, kus võtame igal korral ette kaks tunnet, tundmust või tajutavat reaalsust ning lubame endal sellega teadlikult ja turvaliselt kohtuda. 

Tundetantsude kestus kokku on kolm tundi. Sissejuhatuseks räägime teema kohastest tunnetest, siis lubame kehal kohaneda ja vaikselt liikuma hakata ning sellele järgneb Kundalini kehaline meditatsioon, mille eesmärgiks on kehas olevate tundeblokeeringute lahti raputamine. Sealt läheme üle esimesele tundega seotud blokile (tavaliselt see tundeosa, mida me rohkem alla surume). Kasutatavate heliteoste eesmärgiks on kas sõnumi, rütmi, tooni, meloodia, harmoonia või disharmooniaga anda kehale võimalus tunnetega kontakti saada. Sellele järgneb integratsioon enda sees ning siis jätkame teise tundeblokiga, mis lõpeb samuti integratsiooniga. Ning lõpus, kui jaksu ja tahtmist on, on ka võimalus kogetut jagada.    

Nimetus „Tundetantsud“ ei tähenda, et kindlasti peab tantsima, võib ka lihtsalt olla, nii nagu soovi on, ühine ruum viib nagunii endaga kaasa ja toob kõik sinuni. 

Kui oled käinud erinevatel tantsulistel üritustel klubides või olnud viie rütmi tantsu või ekstaatilise tantsu lummuses siis ära tule sama ootusega, see ei pruugi täituda. Tundetantsud on loodud eelkõige neile, kelle eesmärgiks on astuda samm lähemale enda sisemaailmale, õppida tundma tunnete keelt, kus õpetajaks on usaldus ning julgus tunnetega kaasa minna ning mille edukas harjutamine aitab võtta vastutuse oma tunnete eest enda kätte.  

Järgmised Tundetantsud on tulemas   17. veebruaril, jälgi täpsemat infot https://www.facebook.com/midagisinuhingele. 

Tundetantsude loomise lugu

Olen pikalt mõelnud kuidas aidata nii oma klientidel, kui üldse inimestel (sh iseendal) jõuda rohkem oma tunnete tundmiseni, lubada kehal tunda kõiki tundeid, ilma hirmuta ja hinnangutesse laskumata. See oli juba pea kaks aastat tagasi, kui selline kontseptsioon lihtsalt sündis - ilmus tervikuna minu pähe, aga realiseeruda jõudis ta alles eelmise aasta lõpus – sinnamaani oli vaja ka endal veidi oma varjukülgedega tegeleda, just selle poolega, mis idee realiseerumist takistas. 😊! 

Usalduseni ja teadlikult tunnete lubamiseni. 

Autor: Külliki Koppel

„Tundetantsudes“ osalenute tagasiside: 

Terje

Tulin ilma ootuste lootusteta.

Tantsides lasin kehal ja tundel ennast juhtida. Ruum, muusika ja tundega kehas olemine lõid vabastava voolamise. Järgnev öö oli mõnus ja helge. Üllatuseks leidsin ennast järgmisel päeval sellisest tundekeerisest, milles pole varem viibinud. Aitäh Kylliki, hoidmise ja ilusa armastuse eest. 

Fred

Kogesin tohutut vabaduse tunnet ja tunnet, et kõik on võimalik. Emotsioonid vahetusid muusika muutudes ja ühel hetkel kaotasin isiku. 

Merike

Tundetantsud on imeline kooslus peast ja südamest, see viis mind holistiliselt teatud tunnetega tegelema, kus alguses tekitasin oma peas küsimusi, mida teatud tunne minus tekitab ja siis lasin kehal kõneleda. Kindla tunde muusikapalade järgi liikudes läksin tunnete voolu ja miskit sügavamat sai esile tulla. Voo seisund pealekauba.  

Mario

Tundetantsud on väga erilised kokkutulekud ilusate hingede keskel, kus on tekitatud vaikne ja rahulik, vaba ja kohustusteta ruum piirideta eneseväljenduseks. Külliki on kokku kogunud eklektilise muusika, mis avab meeled, rahustab pidevalt ketrava mõttelõnga ja avardab taju meie endi suunas.

Tundetantsud on mõnusad kohtumised iseendaga tantsupõrandal, kus ei ole vaja kinni pidada sammureeglitest ega stiilivalikutest. Kui tunned, et tahad joosta, siis jookse! Kui soovid pikutada, siis anna minna! Kõik on õige, kõik on lubatud. Õhtute teemavalikud on alati mõnusalt polaarsed ja jätavad osavõtjal ruumi, et ise leida muusikast emotsioon ja sõnum iseenda jaoks.