Me tunneme igatsust tõe ja tõelise olemuse järele - igatsust elada oma hingest, inspiratsioonist, enda südamest.

Kuid mis on Tõde, mis on tõeline olemus?

Seda on võimatu defineerida, sest see seaks kohe piirid. Kuid tõeline olemus on piiritu, järjest avanemises ja avastamises. See avastamine viib meid tihtipeale alguses ka meie kõige pimedamatesse osadesse. Sest elada enda tuumast tähendab, et kõike tuleb näha ehedalt ja ausalt.

Kuidas toime tulla selle “köieveoga” - sisemuse ja väljaspool oleva (kellegi teise, kollektiivse), tuuma ja välise vahel?

„Mina küll joonistada ei oska!“ ütles mulle hiljuti üks hea sõber, kui rääkisime mu uuest kirest - meditatiivsetest kunstiõhtutest täiskasvanutele. Olen talle tänulik, sest nii tunnevad paljud ning see lihtne lause avab meile midagi väga olulist kunsti ja uskumuste kohta.

Joonistamise sügavam tähendus

Enamuse jaoks inimestest viitab joonistusoskus võimele midagi paberi pinnal arusaadavalt jäljendada – olgu see siis kaunilt varjutatud õun, õigete proportsioonidega figuur või maastikuvaade. Hirm vähem kui täiusliku tulemuse ees (ehk hirm, et peas tekkinud pilt ei vasta paberil olevale) halvab paraku vahel tegutsemisvõime ja selle tulemusena jäädakse kunstiloomest hoopis kõrvale.

Kas olete mõelnud, kuidas luua oma reaalsust läbi uskumise ja usu? Või olete juba teadlik sellisest reaalsusega mängimise võimalusest ja soovite uudishimu täiteks edasi lugeda?

Võtan aluseks mõnedes spirituaalsetes ja psühholoogilistes koolkondades kostunud väite, mille kohaselt on meil võimalik läbi mõttetöö, vaatenurkade ja uskumuste muutmise ise oma reaalsust täiesti ümber luua. Korraks tekib küsimus, et kas pole naiivne sellist asja uskuda? Kuid küsiksin, et äkki on naiivne vastupidine ehk mitteuskumine? Selgitan selle lahti järgnevates lõikudes.

Me kõik usume millessegi ja inimesed, kes eriti veenvalt kinnitavad, et nemad ei usu millessegi on võib-olla just kõige suuremad uskujad, sest nad usuvad jõuliselt, et nad millessegi ei usu.

Kuidas uskumist ja uskumust defineerida? Kuna teema on lai ning mitmeti tõlgendatav siis proovin kõike edasi anda nii nagu ise seda tajun ja nii lihtsalt kui võimalik. Selleks, et paremini mõista millest juttu tuleb, alustan kahe mõiste lahti seletamisega.

Uskumine = elu jooksul kogetu põhjal kujunenud teadlik veendumus, millest kujuneb justkui isikliku tõe mudel (üldjuhul muutub koos meie küpsemisega).

Uskumus = elu jooksul kogetu põhjal kujunenud alateadlik mõttemuster, mis suunab meid teatud viisil mõtlema, käituma (ei pruugi muutuda kui me ei teadvusta).