Leian end ikka ja jälle inimesi imetlemast – millised loojad?

Ja ärge mõistke valesti, ma ei pea hetkel silmas suuri kunstnikke, vaid igaühte meist. Me kõik oleme loojad. Me loome siin ilmas pidevalt, lihtsalt me ei teadvusta seda nii tihti kui võiks. Me loome läbi igapäevaste tegevuste, looming võib olla materiaalne ja püsiv või ka hetkes toimuv ning kaduv füüsilisel tasandil.

Mis te arvate, kas pikaajaline kooselu on pigem õnnistus või õnnetus?  Eks see sõltub ikka vaataja uskumustest, tunnetest ja teadlikkusest.

Tihti võib kooselu tunduda lausa piin (eriti kõrvalt vaatajatele), eelkõige siis kui kooseluga kaasnevad pidevad tülid, süüdistused või kaitsekõned. Teisalt ei pea suhtes olema erilisi probleeme, kasvatakse lihtsalt lahku ning kooselu võib jätkuda vaid materiaalse mugavuse tõttu. Ja siis leidub ka neid, kes on tõeliselt õnnelikud, vaatamata kõigele, mis elu neile teele ette veeretab.

Ükskõik millise kooseluga tegu ka ei ole, leidub igas suhtes, ka kõige piinarikkamas, mingi toimiv süsteem, millega üksteise vajaduste tühimikke täidetakse. Ja nii kaua kui see süsteem toimib, toimib ka kooselu.

Praegu on energeetiliselt väga võimas aeg. Palju saab raputatud, uuesti häälestatud ja harmoniseeritud, kuid täiesti uudsel moel. Nõnda ka meie suhetes - lähisuhetes, paarisuhetes.

Kas oled jätkuvalt paarisuhtes, milles ennast ammu õnnelikuna ei tunne? Võib-olla mõtled, et „niikuinii midagi ei muutu“ või „teistel on veel kehvem olukord“ või usud ütlusesse „tuleb uus ja hullem“ või juhindud mingist muust uskumusest. Ükskõik, mida endale kinnitad, igal juhul on sul õigus ja saad seda, mida lood. Inimene on võimeline harjuma ja leppima peaaegu kõigega, sest riskiga enda vajaduste eest seista kaasneb mugavustsoonist välja astumine ja see on loomulikult ebamugav, vähemalt esialgu.