2011. aastal ei suutnud kunstnik Martin Creed otsustada, kas jätta oma teosel tuled põlema või kustutada need ära. Lõpuks leidis ta, et see võiks olla hoopis eraldi teos. Sündis „Töö nr 227,“  mis seisnes tühjas näitusesaalis iga viie sekundi järel kustuvates ja süttivates tuledes. Teost on tänaseks eksponeeritud üle maailma, see on olnud intrigeerivaks jutuaineks kunstikriitikas ja võitnud tähtsaid auhindu.

Minuga juhtus samuti hiljuti nii, et hakkasin milleski kahtlema. Kirjutasin artiklit ja ei teadnud, kuidas seda ikkagi üles ehitada ja täpselt sõnastada. Üks või teine, kolmas või neljas lähenemine… Tähtaeg oli juba lähenemas, tundsin aja survet ja vajadust jõuda täiusliku tulemuseni. Loomine… ei voolanud. Ebamugav olukord.

Kas oled märganud, et mõnda inimest võiks lõputult kuulata ja pole isegi väga vahet, millest ta räägib?

Hääl on nagu hologramm ja selles peegelduvat informatsiooni võtame enamasti vastu alateadlikult. Helipakett sisaldab teavet nii meie füüsilise, psühholoogilise kui energeetilise seisundi kohta. Ehk oled märganud ka ebamugavustunnet, kui keegi väga kõrge ja kileda häälega midagi räägib? Ebasiiruse tunneme ära kogu kehaga. Sama kehtib ka vastupidise puhul. Siiras hääl on pigem madal ja sügav.

Olen viimasel ajal kodus rohkem laulma hakanud. See on lihtne ja ilus praktika, mis mõjub samas sügavalt. Muusika on ka natuke maagiline, sest ühendab mateeriat ja mitte-mateeriat. Helilained läbivad keha ja mõjutavad olemist igal tasandil ning seda eriti siis, kui ise laulame.

„Mina küll joonistada ei oska!“ ütles mulle hiljuti üks hea sõber, kui rääkisime mu uuest kirest - meditatiivsetest kunstiõhtutest täiskasvanutele. Olen talle tänulik, sest nii tunnevad paljud ning see lihtne lause avab meile midagi väga olulist kunsti ja uskumuste kohta.

Joonistamise sügavam tähendus

Enamuse jaoks inimestest viitab joonistusoskus võimele midagi paberi pinnal arusaadavalt jäljendada – olgu see siis kaunilt varjutatud õun, õigete proportsioonidega figuur või maastikuvaade. Hirm vähem kui täiusliku tulemuse ees (ehk hirm, et peas tekkinud pilt ei vasta paberil olevale) halvab paraku vahel tegutsemisvõime ja selle tulemusena jäädakse kunstiloomest hoopis kõrvale.

„Ma olen alati õigel ajal õiges kohas! Mul veab alati, Universum on sõbralik paik. Kõik, mida vajan, on alati käeulatuses.“ Kas usud, et nii on? Kas tahaksid, et oleks? Vaatame metafüüsilisest vaatenurgast, miks tasub uskumusi endas märgata ja muuta. Siit leiad ja nõuandeid, kuidas seda teha.