Me tunneme igatsust tõe ja tõelise olemuse järele - igatsust elada oma hingest, inspiratsioonist, enda südamest.

Kuid mis on Tõde, mis on tõeline olemus?

Seda on võimatu defineerida, sest see seaks kohe piirid. Kuid tõeline olemus on piiritu, järjest avanemises ja avastamises. See avastamine viib meid tihtipeale alguses ka meie kõige pimedamatesse osadesse. Sest elada enda tuumast tähendab, et kõike tuleb näha ehedalt ja ausalt.

Kuidas toime tulla selle “köieveoga” - sisemuse ja väljaspool oleva (kellegi teise, kollektiivse), tuuma ja välise vahel?

2011. aastal ei suutnud kunstnik Martin Creed otsustada, kas jätta oma teosel tuled põlema või kustutada need ära. Lõpuks leidis ta, et see võiks olla hoopis eraldi teos. Sündis „Töö nr 227,“  mis seisnes tühjas näitusesaalis iga viie sekundi järel kustuvates ja süttivates tuledes. Teost on tänaseks eksponeeritud üle maailma, see on olnud intrigeerivaks jutuaineks kunstikriitikas ja võitnud tähtsaid auhindu.

Minuga juhtus samuti hiljuti nii, et hakkasin milleski kahtlema. Kirjutasin artiklit ja ei teadnud, kuidas seda ikkagi üles ehitada ja täpselt sõnastada. Üks või teine, kolmas või neljas lähenemine… Tähtaeg oli juba lähenemas, tundsin aja survet ja vajadust jõuda täiusliku tulemuseni. Loomine… ei voolanud. Ebamugav olukord.