Me tunneme igatsust tõe ja tõelise olemuse järele - igatsust elada oma hingest, inspiratsioonist, enda südamest.

Kuid mis on Tõde, mis on tõeline olemus?

Seda on võimatu defineerida, sest see seaks kohe piirid. Kuid tõeline olemus on piiritu, järjest avanemises ja avastamises. See avastamine viib meid tihtipeale alguses ka meie kõige pimedamatesse osadesse. Sest elada enda tuumast tähendab, et kõike tuleb näha ehedalt ja ausalt.

Kuidas toime tulla selle “köieveoga” - sisemuse ja väljaspool oleva (kellegi teise, kollektiivse), tuuma ja välise vahel?

Kas inimene on üldiselt oma eluga rahul - õnnelik, harmoonias? Või kas peab millegi parema poole püüdlema? Millegi parema poole kui on praegu? Parema elu, parema iseenda poole?

Vahel tekib enesearengu teemaga seoses suur vastupanu. Otsime enesearengus justkui võimalust muuta midagi paremaks. Iseennast, ümbrust, teisi, võib-olla lausa kogu maailma. Ja igati loogiline, sest järelikult on midagi, millega me praegu pole rahul. Ja see kõik olekski hästi. Peaaegu. Kuid midagi häirib mind selles, et arengu motiiviks on paremaks saamine. Justkui oleks võti õnnelikkuse ja harmoonia juurde paremaks saamine.

Me kõik usume millessegi ja inimesed, kes eriti veenvalt kinnitavad, et nemad ei usu millessegi on võib-olla just kõige suuremad uskujad, sest nad usuvad jõuliselt, et nad millessegi ei usu.

Kuidas uskumist ja uskumust defineerida? Kuna teema on lai ning mitmeti tõlgendatav siis proovin kõike edasi anda nii nagu ise seda tajun ja nii lihtsalt kui võimalik. Selleks, et paremini mõista millest juttu tuleb, alustan kahe mõiste lahti seletamisega.

Uskumine = elu jooksul kogetu põhjal kujunenud teadlik veendumus, millest kujuneb justkui isikliku tõe mudel (üldjuhul muutub koos meie küpsemisega).

Uskumus = elu jooksul kogetu põhjal kujunenud alateadlik mõttemuster, mis suunab meid teatud viisil mõtlema, käituma (ei pruugi muutuda kui me ei teadvusta).

Leian end ikka ja jälle inimesi imetlemast – millised loojad?

Ja ärge mõistke valesti, ma ei pea hetkel silmas suuri kunstnikke, vaid igaühte meist. Me kõik oleme loojad. Me loome siin ilmas pidevalt, lihtsalt me ei teadvusta seda nii tihti kui võiks. Me loome läbi igapäevaste tegevuste, looming võib olla materiaalne ja püsiv või ka hetkes toimuv ning kaduv füüsilisel tasandil.